pürolüüsis
iga päev kaob
kui tahmakiht
hing puhtaks
paakunud valust
imbunud õnnest
kuivanud pisarate
soolased randid
ja naeruvaod
viib lõunatuul
pöörlevate sammaldunud kivide
ja vaimuvalguse vahel lõhuvad
kibedad luumenid su klaasistunud
kuldkollase helgiga illuminaatoreid
närvutavad nägemise mille läbi
uskusid jõudvat lähemale saamatule
ja sa jäädki igaveseks ajaks igavesti
mitukümmend aastat tagasi
joomata veiniklaasi servale
õhk taheneb ja kuhtub kuu
kuni pole enam tedagi
ainult seda mida vaja
ja ei tükkigi rohkem
isegi kui härdalt nurun
ka lase mul mõista
mida tõeliselt tarvis
ei enamat enne aega
näita valgust valgemana
valetulukestest ning
pudista vaimuleivapuru
mu rajale